laupäev, 2. märts 2024

Tuleviku looduslugu

 



Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus „Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Bioloog Rob Dunn ütleb oma viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks, läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.

Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“ ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku looduslugu“ eesti keeles.


Allakriipsutatud kohti loetust:

Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks. Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik. Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud. Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu panna.

Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame. Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame. See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati, kui see meie ellu tungib.


Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.

Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.

 


“Kogu Maa pinnale on vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)

 

Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.



Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.

 

Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil elava priileivasööjaga.

Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid. Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis, kui seemneid kogutakse käsitsi.

Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.

 


Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased, kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.

Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen, mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.

Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.


 

Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.

Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.

Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.

 

Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel, kuudel ja aastatel.

 

Mitmekesisuse olulisusest.



Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks enamasti geneetiliselt mitmekesised.

Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja – mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste kolooniad hävivad.

 


Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide. Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes. Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt looduse keerlevasse savisse.

Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.

Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised liigid pannud kehvemasse seisu.

Sean Nee ettekanne:

Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid. Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.





Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad. Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on rakust väiksem üksus.


Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime – tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.


Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame ja vajame.

pühapäev, 26. veebruar 2023

Mida sisaldab sinu valgulisand?

 


Taaskord toon siinkohal materjali, mis suure infovoo tõttu muidu kiirelt muude artiklite alla kaob.

Hoolimata aastakümneid kestnud uuringutest, mis näitavad pidevalt, et vitamiinilisandid ei too meie tervisele kasu, kulutame nendele aastas kümneid miljardeid, et toota peamiselt kallist uriini: lootuse võidukäik kogemuste üle. Ehk järjekindel usk lihtsasse lahendusse isikliku pingutuseta (tervislik toit, liikumine, piisav puhkus ja uni). Vitamiinilisandid on meditsiini tulnud, et aidata ravida alatoitlust/konkreetseid haigusseisundeid. Kuid äärmiselt laialt on levinud idee, et vitamiinide lisamine igale poole ja igale ühele on kasulik.

Hepatoloog ja teadusajakirjanik dr. Abby Philips on viinud laborisse üpris palju toidulisandeid. Vastused võib olla ei olegi ehmatavad, vaid ootuspärased. Inimesed, kes heauskselt reklaami ohvriks langevad, viivad taimsete segude ja lisanditega oma maksad haigusseisundisse, millest mõnikord päästab vaid maksa siirdamine. Dr Philips märgib, et sellised juhtumid aina sagenevad ja alkoholi ja narkootikumide kõrval on maksa tugevate kahjustajatena võrdväärsed tänased vähekontrollitud toidulisandid ja taimsed segud.


Ühes 2022 metaanalüüsis märgitakse: Uuringusse kaasati 189 artiklit, kokku 428 ravimist põhjustatud maksakahjustuse kliinilist juhtumit. Kõige sagedasemad maksakahjustuse tekitajad olid Herbalife® tooted, mida seostati 50 juhtumiga, Polygonum multiflorum 25 juhtumiga, Hydroxycut® tooted ja roheline tee, millest mõlemat seostati 19 juhtumiga, ning Oxyelite Pro® ja kava tee, mida mõlemat seostati 16 juhtumiga. juhtudel. Enamik inimesi vajas haiglaravi (82,6%), teatud osa juhtudest lõppes surmaga (3,6%), maksasiirdamiseni (8,9%) või kroonilise maksahaiguseni (1,9%).

Dr. Philips on avaldanud päris palju Ayurveda, homöopaatiliste jm käsimüügis olevate segude analüüsitud koostist ja need enamjaolt ei vasta lubatud koostisele. Hiljuti avaldas dr. Philips valgulisnadite analüüsi. Kuidas on siis valgulisanditega? Kas need sisaldavad seda, mida purgil olev koostisosade nimekiri lubab?

Mida analüüsiti?

36 kaubamärki, mis koosnesid:

- puhas vadak, vadaku segu, vadaku ja ürtide segu, taimsed ja vegan brändid

- riiklikud, rahvusvahelised ja kohalikud kaubamärgid

- kõik ostetud volitatud müüjatelt või brändi veebisaidilt

- ükski ei olnud võlts, toodete ehtsus kontrollitud

Kõik kätte saanud terve pakendi ja pitsatiga

Analüüsiks avasid pitseri ja eemaldasid pakendid pealabori laboritöötajad enne analüüsi ja steriilseks/ohutuks ladustamiseks analüüside kordamiseks.

Milliseid kaubamärke analüüsiti:



Millised analüüsid tehti?

Valgu % analüüs (Kjeldahli meetod)

Seenetoksiinide/aflatoksiinide tuvastamine (HPLC)

Pestitsiid (GC ja LC MSMS)

Raskmetallid (ICP-MS)

Täielik GC-MSMS-profiilide koostamine

Sünteetilised anaboolsed steroidid (GC-MS HP5 column)

Millised olid tulemused:

Valgusisaldus/valgu %

Reklaamitud (sildiga) vs tuvastatud (analüüsil)

36 tootest üheksa oli alla 40% valgusisaldusega, ülejäänud aga üle 60%. Valgusisalduse osas olid halvimad B Protin valgulisandid, mida reklaamiti 40% valgusisadusega, kuid analüüs tuvastas 10%; tootja Big Muscles bränd Frotein Whey, reklaamitud 76,5% valgusisaldusega, kuid tuvastatud vaid 26,1%; Big Muscles Vegan Protein, reklaamitud 81,3% ja tuvastatud 19,4% valku. Üldiselt parimad tooted väga kõrge puhta vadakupõhise valgusisaldusega olid Dymatize, Muscle Blaze, Ultimate Nutrition, Optimum Nutrition, Muscletech ja My valgubrände ning madalaima valgusisaldusega kaubamärgid olid Protinex, B-Protin, Ensure Plus, Big Muscles Vegan valk ja Bakson’s Protein Plus.

Taimsete/vegan-brändide seas on kõrgeim valgusisaldus Himalayan Organics, Oziva, Amway Nutrilite ja Elements. Kuid enamik neist taimsetest valkudest sisaldas ka mitmeid taimseid toidulisandeid, mis nõuavad ettevaatust, kuna  taimsed puhul võivad olla raske maksakahjustuse ja maksapuudulikkuse põhjustajaks. Patanjali Ayurved’i Whey Protein tooted sisaldasid suures koguses proteiini, kuid kõik olid segatud vadakuga ning sisaldasid hulgaliselt taimesegu ja toidulisandeid, mis võivad ilma täiendavate ohutuskontrollita põhjustada maksakahjustusi.

Allpool on toodud valgulisandite täielik loetelu, nende kaubamärgid ning märgistatud ja tuvastatud valguprotsendid.


Analüüsist lähtub, et 36st analüüsitud tootest, oli 20 märgistatud õigesti.

Järgnev tabel näitab tootemarkide lõikes valemärgistust kergemast kuni kõige raskemani. Kas on üllatav, et kõige halvem tulemus oli vegan lisandil?


Seente toksiinid ja pestitsiidid

Aflatoksiin on seene Aspergillus flavus toodetud toksiin, mis võib nakatada põllukultuure koristuseelses ja -järgses etapis ning mõjutada negatiivselt toidu kvaliteeti. Kokkupuude aflatoksiiniga võib põhjustada laste kasvu vähenemist, maksakahjustusi ja maksavähki.



 Vastavalt kehtivatele reeglitele on aflatoksiini kokkupuute piir töödeldud toidus (nt teraviljas) inimestel 10 ppb (osa miljardi kohta). Analüüs tuvastas 36-st valgutootest viies aflatoksiiniga saastumist. Nende hulka kuulusid Forever Life'i Ultra-sojavalk (tootekood 10), Vadaku isolaat Optimum nutrition (kood 15), B-proiin British Biologicalsi poolt (kood 17), Elementsi valgupulber (kood 30) ja  Nutrilite'i plant protein (taimne valk)  (kood 36). Kahest viimasest kaubamärgist, Amway Elementsi proteiinipulbrist ja Amway taimevalgust Nutrilite, oli aflatoksiini sisaldus lubatust kõrgem. Aflatoksiini tuvastamine ja vastavad tootekoodid on näidatud allpool. Toote kood on ülalpool esimese graafiku toote ees olev jrk. nr.


Mis puudutab pestitsiidide tuvastamist, siis kolm proovist 36-st olid saastunud väikese koguse pestitsiidiga. Vegan Protein by Big Muscles sisaldas fenobukarbi 0,061 mg/kg; Oziva Protein & Herbs sisaldas asoksüstrobiini 0,033 mg/kg ja dimetomorfi 0,013 mg/kg ja Weight Plus Protein by Dr Vaidya sisaldas tiametoksaami 0,017 mg/kg. Pestitsiidide jäägid tuvastati ainult puhtalt taimsete/vegan-valgu kaubamärkide hulgas ning puhtas vadakus või vadaku segatud toodetes neid ei leitud.


Raskemetallide tuvastamine

Kõigis 36 proovis elavhõbedat ja talliumi ei tuvastatud. Viis proovi sisaldasid arseeni jälgi. Nende hulka kuulus Forever Life'i Ultra-sojavalk; Danone'i Protinex; My First Protein Healthkartilt; Vestige valgupulber ja Bakson’s Homeopathy Protein Plus. Kümnes tootes oli ka kaadmiumi jälgi (väga madal tase). Enamik proove sisaldas madalal tasemel pliid ja vaske leiti kõigis proovides erinevatel tasemetel, kõige rohkem Forever Life'i Ultra-sojavalgus.

Allpool on toodud raskmetallide tuvastamise täielikud tulemused. Dr Philips hepatoloogina soovitab olla ettevaatlik toodetes sisalduva plii mis tahes koguse suhtes, kuna plii ohutu tase puudub. Isegi kõrge vase sisaldus ei ole ideaalne, kuna see on mürgine ajule/maksale.


Tootjad võivad väita, et tuvastatud plii kogus oli piirkondlike reeglite piires, kuid fakt on see, et pliil pole ohutut kokkupuutepiirangut. Tähelepanuväärne on ka see, et analüüsis olid kaubamärgid, mille tootest ei tuvastatud pliid või muud metalli, mis näitab head tootmiskvaliteeti.



Kokkuvõttes kutsub dr. Philips üles ettevaatusele totemarkide/brändide nagu Herbalife, Oziva, Himalaya, Patanjali, Himalayan Organics suhtes, kuna nende tooted sisaldavad selliseid maksatoksiine nagu roheline tee/kurkumiin/kurkum/ Ashwagandha/Garcinia ekstraktid.

Nii palju kui mina Eesti lisandimaastikku silmanurgast järgin - on meilgi paljud pakutavad tooted rohelise tee ekstrakti, kurkumiini, Ashwagandha sisaldusega. 

22. veebruaril 2022 avaldatud analüüsis (USA ja organite siirdamise organisatsiooni andmeid kasutades) märgitakse, et toidulisanditega seotud maksakahjustuste arv on tõusnud 8x. Ma ise arvan, et ilmselt on need enamikus lisandid, mis lubavad maksa "puhastada"... eks nad puhastavadki - organismi maksast puhtaks.



Hea uudis on see, et valgulisandite analüüs EI tuvastanud üheski analüüsitud tootes olulisi sünteetilisi/anaboolseid steroide (kuigi see on tavaline ayurveda jms taimsetes segudes, mis lubavad imelisi tulemusi).

Dr. Pihilips lisab veel lõpetuseks:

Vadakuvalk on maksale ohutu

Vadakuvalk ei põhjusta neerukive

Puhas vadak/vadaku sortide erinevad segud on ohutud

Vadak + ürdid – kasutage ettevaatusega (võimaluse korral ärge kasutage)

Puhtad taimsed valgud (soja/hernes) on ohutud, taimsed valgud + ürdisegud mitte.

pühapäev, 8. jaanuar 2023

Mandariin ja tema pektiin

 


Mandariini ja teistegi tsitruste koorealusel valgel osal on oma nimi - albeedo.

Oled üks neist, kes võitlevad albeedoga, püüdes hoolikalt eemaldada iga viimsegi ribakese enne, kui nad pistavad suhu "alasti" apelsinitüki? Tõenäoliselt on need samad inimesed, kes valivad viljalihaga mahla asemel filtreeritud apelsinimahla. Kahju, sest nii albeedo kui ka viljaliha on head pektiini allikad. Pektiin on aga kiudainetüüp, millel on palju toiteväärtust.



Enamik inimesi seostab pektiini keediste ja tarretistega, mitte arterite puhastamise, veresuhkru kontrolli all hoidmise või vähi ennetamisega. Kuid pektiin võib kõiges selles rolli mängida! Pektiin on omamoodi süsivesikute "liim", mis aitab taimerakke koos hoida. Seda saab keeva veega ekstraheerida õunasüdamest või tsitrusviljade albeedost ja töödelda mooside paksendamiseks müügilolevaks pulbriks. Sobiva koguse happe ja suhkru juuresolekul seonduvad pikad pektiini molekulid üksteisega, moodustades kolmemõõtmelise võre, mis püüab kinni veemolekule. Mõnes puuviljas, sh viinamarjades ja enamikus marjades, on piisavalt pektiini, et valmistada moosi midagi lisamata, kuid näiteks aprikoosid ja maasikad vajavad sobiva konsistentsi saavutamiseks lisapektiini.

Just see paksendamisvõime võibki olla aluseks mõne pektiini tervise-eelise puhul. Pektiin on teatud kiudainete vorm, mis tähendab, et meie seedetrakt ei suuda seda lagundada ja vereringesse imendada. Nii et see jääb peensoolde, kus, nagu moosides, võib see moodustada geeli. See geel püüab kinni ja lõpuks kõrvaldab osa maksast eritatavatest sapphapetest, mis hõlbustavad rasvade seedimist. Maks peab siis tootma rohkem sapphappeid, et asendada kadunud happed. Kuna sapphappe sünteesi tooraineks on kolesterool, on lõpptulemuseks vere kolesteroolisisalduse langus. See pole ainult teoreetiline võimalus. Florida ülikooli teadlased on juba näidanud, et tsitrusviljade pektiin võib hoida seaarterid naastudest puhtana ja võib tegelikult puhastada blokeeritud artereid.

Me ei saa olla kindlad, et sama mõju ilmneb ka inimestel, kuid see on tõenäoline. Mitmed uuringud on näidanud, et pektiin võib alandada kolesterooli taset 5–19%. See on samas vahemikus kui mõned kolesterooli langetavad ravimid. Kuid kui palju pektiini me vajame, et kolesterooli märgatavalt alandada? Ja mis kujul? Uuringute konsensus on, et pulbrilise pektiini kasutamisel on vaja umbes 15 grammi, kuid vähem, kui see on toidukomponendina.



Kui näiteks õuntest pektiini ekstraheerida, ei ole mõju vere kolesteroolitasemele nii suur kui õunte enda söömisel. Ühes uuringus alandasid menüüsse lisatud kaks või kolm õuna, millest igaüks sisaldas 2–3 grammi pektiini, "halva" kolesterooli sisaldust veres umbes 11%. Kuid kui seda kogust pektiini kasutati ekstraktina, olid tulemused palju vähem muljetavaldavad. Tõenäoline seletus on see, et õunad sisaldavad ka C-vitamiini, mis aitab pektiinil vähendada vere kolesteroolitaset, kuna organism vajab seda kolesterooli muutmiseks sapphapeteks. See on veel üks hea näide sellest, kuidas terviktoit on midagi enamat kui lihtsalt selle osade summa ja kuidas toidulisandid ei pruugi olla parim viis toitainete tarbimiseks. Pektiini sisaldavaid häid toiduallikaid on palju. Greip on suurepärane, eriti kui süüakse ka albeedot ja segmente jagavaid membraane. Paar greipi päevas võib avaldada mõõdetavat kolesterooli alandavat toimet. Seda võivad ka apelsinid, porgandid ja sojaoad!



Pektiin võib isegi reguleerida veresuhkrut, nii et pektiini sisaldavad toidud on diabeetikutele soovitavad. Jällegi on mõju tõenäoliselt tingitud soolesisu suurenenud viskoossusest, mis on tingitud pektiini geelistumisvõimest. Suhkrud soolestikus difundeeruvad läbi paksenenud materjali aeglasemalt ja imenduvad seetõttu aeglasemalt. Pektiin võib ka aeglustada mao tühjenemise kiirust, aeglustades jällegi suhkrute imendumist soolestikust. Ja kui sellest kõigest ei piisaks, et panna meid sööma albedo ribasid, siis mõtisklege lihtsalt selle üle, mida teadlased avastavad seose kohta pektiini tarbimise ja vähi vahel. Kuna pektiin on seedimatu, jõuab see lõpuks jämesoolde. Siin on see toiduks paljudele bakteriliikidele, mis elavad sügaval meie sisemuses. Me ei pruugi pektiini seedida, kuid need pisiolendid saavad seda kindlasti teha. Mõned selle bakteriaalse fermentatsiooni saadused on ühendid, mida nimetatakse "lühikese ahelaga rasvhapeteks". Neid happeid, mille headeks näideteks on või- ja propioonhape, on uuritud koekultuuris ja on näidatud, et need kaitsevad käärsoole kasvajate eest.

Veelgi põnevamad on uuringud, mida viiakse läbi "modifitseeritud pektiiniga". Pektiini töötlemisel leelisega ja seejärel happega saadakse lahustuvad fragmendid, mida saab loomadele sööta. Varased tulemused näitavad, et seda tüüpi pektiin võib takistada vähirakkudel normaalseid rakke rünnata ja seega vähendada haiguse levikut. Muidugi tuleb teha rohkem tööd, kuid pektiinil põhinev vähivastane pill on kindlasti võimalik.

Vahepeal on hea mõte suurendada pektiini sisaldavate toitude tarbimist. Võtke viljalihaga mahl ja sööge iga päev paar õuna ja greipi. Ja lõpetage apelsini või banaani albedoga võitlemine. Pidage meeles, et kiulistel asjadel võib olla meie jaoks õige keemia!

Allikas: Joe Schwarcz PhD "This Pulp Isn´t Fiction" https://www.mcgill.ca/oss/article/health-and-nutrition/pulp-isnt-fiction

pühapäev, 4. detsember 2022

Tõenäoliselt tühiasi vol 3 - terviseärevus

 


Mõned katked veel Casey Guereni raamatust "Its Probably Nothing"

Heaolu tööstuse peamiseks sihtmärgiks on hea sissetulekuga nooremapoolne naine, kes muretseb oma tervise ja keha väljanägemise üle.

Ja holimata sellest, kas me otsime seda terviseinfot teadlikult või mitte, jõuab see paratamatult meieni, kuna kogu meedia annab lakkamatult teada, et meie kehaga on midagi valesti – seda tuleb lakkamatult parandada ja tervist kogu aeg paremaks muuta.

Vahel on kergem osta ja loota imet, kui hakata uurima ja otsima neutraalseid ja tõeseid allikaid.

Milliste tehnikatega heaolutööstus sinuni jõuab:


1) Üleni naturaalne – koosneb väljenditest: „ei sisalda (mingit ainet, mille suhtes on tekitatud hirm või mida sa mitte mingil juhul oma kehasse ei taha)“. „100% või täiesti looduslik“ - Täiesti looduslikud tampoonid, tualettpaber, näopuhastuspadjakesed, hügieenisidemed, niisutajad, puhastusvahendid, aknevastased vahendid, külmetuse ravimid, valuvaigistid jne. Kui on olemas juba väljakujunenud, turvaline ja tõhus lahendus, leiab heaolutööstus loomuliku (naturaalse) lahenduse, mis võib aga võib ka mitte sama hästi toimida – kui üldse toimib –, kuid tõenäoliselt parandab teie enesetunnet, sest see on vaba „neist ainetest“, loomulikult maksab see rohkem.

2) Isikustatud lähenemine – „sinu jaoks tehtud“, käib eriti vitamiinide, toidulisandite, valgupulbrite, juuksehoolduse jms kohta.

3) Loo ise oma tervis  - Siia kuulub kõik, mis annab sulle juhiseid ise diagnoosi panekuks: puudutab see siis seksuaaltervist, naha- ja soolestikuprobleemide diagnoosimine on eriti populaarne – mõtle kõigi nende probiootikumide ja soolestiku tervist „edendavate“ bakterite peale.

4) Du jour  koostisosa - OMG, kas olete CBD-st kuulnud? Aluselisest veest? Aktiveeritud söest? Kurkum? Õunaäädikas? Ingver? Roheliste kohviubade ekstrakt? Probiootikumid? Chaga – must pässik? Kes teab, mis aitab neil sõnadel levida nii suure jõuga, et kõik alates ülemusest kuni juuksuri ja vanatädini on seda järsku kuulnud. Need ained on samas alati olemas olnud ja ... natuke midagi teinud, kuid heaolutööstus korjab need üles, tõstab need pjedestaalile, suunab neile prožektorivalguse, võimendab üksikuid positiivseid külgi, eemaldab kõik negatiivse (mis teeb ainest tavalise) ja paiskab meediasse. Ja sa hakkad nägema selles midagi erilist.



Tohutu müügi masianavärk hakkab tööle, et öelda - sinu keha või tervis võiks olla parem. Ja üldiselt on inimest üsna lihtne veenda, eriti kui oleme juba väsinud, stressis ja pole kursis sellega, mis meie kehas või kehal toimub. Keegi ei saa ette heita, et soovid end paremini tunda. Me kõik tahame end paremini tunda! Ja see on koht, kus tervisetööstus tungib sisse nagu lärmakas ja tüütu sõber. "Tere! Oh, kas sa oled kaalus juurde võtnud? Peaksite proovima Whole30. Ja, kallis, su juuksed näevad veidi nirud välja. Kas olete kuulnud biotiini lisanditest? Kuidas su kakamisega muide läheb? Kas ma rääkisin sulle nendest probiootikumidest, mille sain oma treenerilt? See loomulik CBD nahahooldussari on muutnud mu elu ja mu nahka. Sa peaksid tulema minuga sellele seitsmepäevasele terviseretriidile. See on transformatiivne. Sa näed tõesti väsinud välja..."

Nii on heaolu ja tervisetööstus muutunud sõbraks, kelle varrukast voolab lõputult nõuandeid, soovitusi ja tooteid: osad neist on puhta pask, osad teevad midagi, kuid kõik need lähevad sulle lõppkokkuvõttes üsna palju maksma.

Jennifer Gunter (The Vagina Bible autor) märgib, et heaolutööstusel on hiilgav äristrateegia: „Nad pakuvad: kalleid ravimeetodeid, mis ei tööta, tablette, mida te ei vaja ja mis võivad olla kahjulikud, ja näidustusteta laboriteste. Kuid see, mida nad inimestele mitmel viisil annavad, on võimalus proovida ja tunnustamine. Seetõttu arvan, et on oluline vaadata seda tööstust ja küsida: mida nad pakuvad, millest inimestel ilmselgelt puudu on? Tundub, et vastus ei ole ainult kiired lahendused, vaid ka kaastunne ja empaatia. Võib-olla leidis heaolutööstus just sealt oma aluse. Võib-olla sellepärast on see nii pagana ahvatlev.“

Gueren kirjutab, et heaolutööstus teab sinu kohta 5 fundamentaalset tõde:

1. Meil kõigil on probleeme oma keha ja tervisega, millega tahaksime tegeleda.

2. Soovime lahendusi, mis on lihtsad, mugavad ja diskreetsed.

3. Meil kõigil on mingid nupud kuhu vajutada,  mis mõjutavad meie otsuste tegemist.

4. Paljudele on arsti juures käimine raskendatud kindlustuse puudumise või muude asjaolude tõttu

5. Osadele meeldib häälekalt kuulutada kuidas ja kui palju nad tervisesse panustavad (st erinevatele imerohtudele kulutavad)



Gureni nõuanne tervisetööstusega tegelemiseks: „Omage parajat annust skeptitsismi. Pidage meeles, et päeva lõpuks püüab tervisetööstus teile midagi maha müüa. See on raha teeniv tööstusharu ja see õitseb, sest me kõik oleme oma keha pärast kogu aeg nii pagana mures ja seda paljudel põhjustel.

Keskmiselt saab Gueren umbes 15 meili päevas uute tervisetrendide, toodete ja teenuste kohta. Seal oli palju võõrutusravi, toidulisandeid, mahealternatiive või kalleid protseduure. Nende e-kirjade kohaselt ei ole keegi tegelikult enda parim versioon enne, kui olete ketoosis, noorendanud oma vagiinat ja lisanud CBD-d igasse oma kehaavasse. Nii tegi Gueren peaaegu 10 aastat kohusetundlikult uurimistööd selle kohta, milline heaolu moeröögatus praegu trendis oli, ja lükkas sageli ümber enamiku peamistest väidetest. Teie tupp ei vaja jade-mune, tupeaurutamist, lasereid, lõhnastatud dušši ega jogurtit. Määras lood teadusest või selle puudumisest sellerimahla, toorvee ja CBD nahahoolduse taga. Gueren kirjutab: „Ausalt, ma tõesti tahaksin, et sellerimahl raviks IBS-i sama palju kui iga teine inimene, kuid see lihtsalt ei tee seda. Näib, et neid tooteid müüvad ettevõtted tuginevad peamiselt asjaolule, et te ei tea nende küsimustega seotud teadusest palju, kipute vastuste saamiseks pöörduma Interneti poole ja tõenäoliselt  lõpuks siiski ostate enne, kui arstilt küsite või põhjalikult uurimistööd teete.“

Ärge minge ka selliste väljendite lõksu nagu: „me tegelikult hoolime naistest“, „teaduslikult on tõestatud“, „sul on õigus teada, mida sa oma kehasse paned“

Miks ei võiks lasta sul rahus sellerimahla alla kulistada?! Heaolutrendid võivad mõnikord olla kahjutud, toredad ja rikastavad – isegi kui nende taga pole teadust. Kuid tervisetrendid muutuvad kahjulikuks, kui need ohustavad teie tervist, põhjustades otsest kahju või lükates õige ravi otsimise edasi. Näiteks sellerimahl: selle hommikune joomine ei tee teile otseselt haiget, kuid kui joote seda vererõhu ravimite asemel, võivad sellel olla tõsised tagajärjed.

Oluline on mõista, et kahjulikud ei ole mitte ainult tervisetoodete koostisosad, vaid ka neid ümbritsev sõnum, mis paneb sind uskuma, et saad vajaduse korral sümptomitega ise toime tulla. Ja kui sõnum jõuab inimeseni, kes lihtsalt ei taha arsti juures käia, võib selline turundus olla uskumatult ahvatlev. See püüab samaaegselt pakub murele lahendust ja annab teile loa mitte otsida arstiabi selle asja pärast, mille pärast muretsete.

Aina korrutatud tervisetarkus – söö puu- ja köögivilju, maga piisavalt, olge aktiivne -  see  lihtsalt ei ole seksikas. Samuti pole see paljudele inimestele kättesaadav ega realistlik. Seetõttu lükkame need usaldusväärsed näpunäited tagasi, ignoreerime või unustame ja hakkame selle asemel mõnda „erilist“ pakkumist otsima.

Meile meeldib mõelda, et see uus „lihtne, seksikas ja üllatuslik“ toidulisand on parema tervise võti. Kusjuures siia käib sageli juurde võlulause: "Arstid ei taha, et te sellest imerohust teaksite!"  



Pidevalt korrutatakse ka „kuula oma keha“! Ja see on hea nõuanne, kuid tõsi on ka see, et päris tihti on kehas ilma erilise põhjuseta terve sümptomite kaskaad. Samuti on tõsi see, et oleme sageli ebausaldusväärsed eksperdid. Me unustame asju. Meile jäävad mõnedki asjad valesti meelde. Me ülehindame riski. Meil on palju eelarvamusi. Oleme kiired tõmbama ühendusi punktide vahel, mis ei ole üldsegi mõistlikud, kuid tunduvad sobivat. Me võime olla oma keha eksperdid, kuid sageli ei oska me keha keelt õigetesse sõnadesse panna.

Gueren kasutab 24 tunni meetodit, et panna oma keha sümptomitele „lihtsalt valehäire“ või pöörata suuremat tähelepanu. Kehas toimuvaid protsesse ja nende järgseid valehäireid või kummalisi aistinguid on väga palju. Ja tasub meeles pidada, et tervist ei defineerita kui täielikku vaikust ehk igasuguste sümptomite puudumisena (seda juhtub vast ainult surma korral).

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert märgib: „Meie kehad on lärmakad. Nad ajavad kogu aeg siin ja seal omi asju, et säilitada homeostaas, kohanduda ümbritseva temperatuuriga, selle toiduga, mida sööte ja veel saja muu asjaga. See ei tähenda, et oleks probleem. See kõik käib elamise juurde.“

Kui inimene on oma keha osas väga tundlik, tunduvad need keha tavalised reaktsioonid tohutute probleemidena. Ja mida suurem on meie tähelepanu sellele, seda enam see ärevust toidab. Kui me teeme sääsest elevandi, hakkab adrenaliin voolama ja stressireaktsioonid kehas valavad veel rohkem õli tulle.



Gueren soovitab meeles pidada ka seda, et sotsiaalmeedias toimunud jagamiste või laikide arv ei tähenda asja suuremat kvaliteeti või parimat soovitust a la „1,3 miljonit jagamist – ju see peab tõsi olema“, „ju see on õige asi, muidu neid ei näidataks TV saates“ ... Kahjuks see ei ole nii.

Populaarsed on ka toredad tiitlid. Kui MPH (master of public health – rahvatervise spetsialist) tiitliga Yale või Harvardi inimene annab nõu rahvatervise osas, võib see olla suurepärane. Kuid kui sama inimene hakkab andma nõu konkreetse haiguse või diagnoosi kohta – siis see ei ole tema eriala. PhD majanduses või Nobeli preemia füüsikas ei tee inimesest eksperti tervises ja meditsiinis.

On väga harvad juhtumid kui tõelised oma ala eksperdid või teadlased annavad meedia kaudu nõuandeid a la  5 nippi kuidas... või  20 võimalust... ühe või kahe tehtud uuringu põhjal.

Me kõik võime aeg ajalt langeda briljantse turunduse ja reklaami ohvriks. Gueren kirjutab, et viimati jäi  uskuma imelist tselluliidikreemi reklaami (ja ei, see ei toiminud), kuid on oma raha raisanud teiste hea reklaamiga trenditoodete peale nagu jõhvikamahl, probiootikumid, immuunsüsteemi buusterid, erinevad eeterlikud õlid, CBD salvid, söega maskid, mahetampoonid, mahevalgupulber, puhitust vähendavad teed jne (ja ka need ei teinud suurt midagi).

Me võime kõiki neid asju osta ja tarbida, kui need panevad meid ennast hästi tundma, meile meeldib eksperimenteerida, proovida uusi asju. Kuid need ei ravi tõsiseid haiguseid ega hoia neid müstilisel viisil meist eemal.

Internet ei ole loodud sulle andma meelerahu – seda sealt ei leia. Ja mitte seetõttu nagu seal ei oleks hea reputatsiooniga infot. Vaid istudes oma probleemiga ekraani taha ja otsides meeleheitlikult enda jaoks sobivat infot, satume meeletu koguse vastandlike arvamuste ja soovituste merre. Me otsime kindlustunnet universumis, milles kõik on pidevas muutumises.   



reede, 25. november 2022

Tõenäoliselt tühiasi vol 2 - terviseärevus


Veel Casey Gueren raamatust „It's Probably Nothing“.

Gueren kirjutab, et mäletab nii enda kui teiste poolt sagedasti küsitud küsimusi:

Miks see eritis on pruun? Kui palju urineerimist on liiga palju? Miks nibu juures karvu kasvab? Mis probleem on, kui orgasmini jõudmine võtab aega? Mis on selle valu, selle punni, selle lõhnaga?

Ja meediku vastus reeglina on, et „see on normaalne“.

Selgub, et me kõik oskame väga hästi stressi tekitada tüüpiliste kehamärkide pärast, millel on täiesti healoomuline põhjus – näiteks see, et olete väsinud või stressis või ei joo piisavalt vett. Mõnikord võivad põhjused esineda paarikaupa või on neid veelgi rohkem. Miks me siis sellised oleme? Miks on selline kuristik selle vahel, mida peaksime oma keha kohta teadma, ja selle vahel, mida me tegelikult teame? Miks me satume nii kiiresti paanikasse asjade pärast, mis ei olegi kehas nii olulised? Tõde on see, et paljudel meist on vaid põhiteadmised oma kehast ja selle toimimisest. Seetõttu tõlgendatakse tavalisi harilikke kehafunktsioone – või keha reaktsioonide väikeseid erinevusi – kui midagi hirmutavat ja tõsist.

Olete muretsenud alljärgnevate sümptomite pärast?

Peavalu, kurnatuse, iivelduse, väsimuse, pearingluse, higistamise, külmavärinate, kipituse, sumina, tuikamise, tõmbluste ja loomulikult erinevate valude - peavalu, kõhuvalu, valu rinnus, rinnavalu, tupevalu, jalavalu, küljevalu, seljavalu… või „ebatavalised” muutused - une, söögiisu, roojamise, põie töös, menstruatsioonitsüklis, tähelepanuvõimes, nägemises ...

Nende kõigi pärast on kerge muretsema hakata, sest need kõik võivad olla märgiks tõsisema probleemi puhul. Kuid palju suurem on tõenäosus, et need on lihtsalt kergeks reaktsiooniks tuhandetele asjadele.

Ja sa võid nüüd küsida: „Aga mis siis, kui see kõhuvalu on minu pimesoole lõhkemine? Mis siis, kui see valu rinnus on südameatakk? Kas pole parem karta kui kahetseda?” Muidugi - jah, kui arvate, et midagi on valesti, peaksite alati pöörduma arsti poole. Probleem on selles, et paljud meist seda tegelikult ei tee. Arsti juurde jõudmine on omaette ettevõtmine ja haiglasse või kiirabisse minemine võib olla veelgi hullem – eriti kui teil pole selleks aega, raha, kindlustust, transporti, lapsehoidu ja nii edasi. Enamasti pöördume selle asemel interneti poole.

Gueren on analüüsinud interneti otsinguandmeid, ja kinnitab, et enamik meist otsib Google'is ikka ja jälle keha sümptomite kohta samu küsimusi. Võite mõelda, et teie brauseri ajalugu on erakordselt ainulaadne, kuid see pole nii. Nii otsib keskmise kuu jooksul 282 000 inimest sõna "tupesügelus", 134 000 inimest otsib Google'is sõna "valu rinnas", 120 000 inimest otsib "mida puhitus tähendab" jne, jne.

Buzzfeedis töötades palus Gueren oma lugejatel aeg ajalt kirjutada, mis oli viimane kehaga seotud küsimus, millele nad vastust otsisid. Mõned näited:

Kas pruun menstruatsiooniveri tähendab, et ma suren? Miks ma olen kogu aeg nii higine? Kuidas valuvaigisti teab, millist valu teie kehas leevendada? Miks on üks mu rindadest suurem kui teine? Kui palju kofeiini on liiga palju kofeiini? Miks ma ei saa puhkusel olles kakada?

Sellised ja paljud teised küsimused ei teki ainult lugejatel, need tekivad tervisajakirjanikel, Wellness tööstuse inimestel jt.

USAs läbiviidud küsitluse järgi kontrollib 79% inimestest oma tervisesümptomeid enne arsti juurde minekut internetist.

Gueren soovib, et talle oleks rohkem ja sagedamini öeldud, et meie kehad on normaalsed, sellised küsimused on normaalsed, meie uudishimu on normaalne.

Samas märgib ta, et meie haridus oma keha funktsioonide, ülesehituse ja sümptomite osas on jäänud puudulikuks. Tuues näiteid erinevatest küsitlustest, milles üle 70% inimestest ei teadnud täpselt, kus asub süda, ei teadnud, kus asub tupp jms.

Meil on tervisealase kirjaoskuse probleem


Kui te pole kunagi tervisealase kirjaoskuse kohta kuulnud, on see okei.  Tervisealane kirjaoskus on määratletud kui "aste, mil määral on inimestel võime hankida, töödelda ja mõista põhilist terviseteavet ja -teenuseid, mis on vajalikud asjakohaste terviseotsuste tegemiseks".

Kus peamiselt sellist kirjaoskust vaja läheb:

Kui sa loed ostetud rohu infolehte, kui sa valid gripirohtu 79 erineva variandi seast, kui sa loed pakendilt kaloritabelit, näed TVs tervisetoodetega seotud reklaami, kui sa saad kätte oma analüüsitulemused, kui sa püüad meelde tuletada, milliseid analüüse mis eluperioodil teha vaja oleks,  kui sa püüad arstile selgitada, mis sulle muret teeb, kui arst ütleb, et sinu vererõhk on pisut kõrge jne.

Ühe hinnangu kohaselt on peaaegu 9 täiskasvanul 10-st raskusi igapäevase terviseteabe kasutamisega – näiteks arstikabinetis, apteegis või meediast saadavate sõnumitega.

Enamikku seaduslikest ja usaldusväärsetest allikatest pärit terviseteavet on tõesti raske mõista. Ja kui millestki on liiga raske aru saada, kipume seda lihtsalt ignoreerima ja hankima oma teabe kusagilt mujalt. Keeruline meditsiiniline sõnava on tervisealase kirjaoskuse osas tõeline probleem. Ja seda kõnepruuki leiate peaaegu kõikjalt – meditsiiniveebisaidilt, retseptipudelilt, arsti kabinetist saadavatest paberitöödest jm.

Rima Rudd, Harvardi Ülikooli tervisealase kirjaoskuse lektor, märgib: „Meditsiin, õendus, rahvatervis, epidemioloogia, üldse kogu teadus – me kõik kasutame teatud määral kõnepruuki, mida oleme koolis õppinud. Ja nii me räägime omavahel ja me ei pruugi rääkida avalikkusega. Seega ei ole meie kirjutised väga sobivad suuremaks avalikuks tarbimiseks. Seda ei mõisteta. See on täis erialaväljendeid. See on täidetud sõnadega, mis pole igapäevaselt laialdaselt kasutusel. See on täis diagramme ja graafikuid, mis pole tavainimesele koheselt arusaadavad.“

Rudd sõnul on asja muutmiseks kaks võimalust: harida avalikkust ja õpetada neile tervisealaseid termineid – mis on pikk tee või muuta tekstid kergemini arusaadavaks, lihtsamaks, pakkudes selgitusi.

Pole ime, et otsime oma küsimustele lihtsamaid, kiiremaid ja vahetumaid vastuseid. Probleem on selles, et seal veebimaailmas on nii palju teavet – iga artikkel, video ja sotsiaalmeedia postitus on järgmisega vastuolus – et enamik inimesi ei tea, keda või mida usaldada.

Meil on ka meediakirjaoskuse probleem.


Nagu tervisealase kirjaoskuse puhul, on ka meediapädevuse sisu kohta raske kokkuvõtlik määratlus teha. Riiklik meediapädevuse hariduse assotsiatsioon (National Association for Media Literacy Education) on selle defineerinud nii: "Meediakirjaoskus on võime pääseda juurde, analüüsida, hinnata, luua ja tegutseda, kasutades kõiki suhtlusvorme."

Mõelge sellele: kuskohast saate suurema osa oma terviseteabest? Arvan, et enamik inimesi, välja arvatud meditsiinitöötajad, saavad enamiku oma tervisesisu meediast. Võib-olla loed ajakirjast toitumis- ja treeningnõuandeid, loed Facebookist uuest terviseuuringust, hoiad end pandeemiaga kursis uudiste kaudu ja kui sul tekib suvaline terviseküsimus, konsulteerid internetist. Seetõttu on meediakirjaoskus teie tervise seisukohalt nii oluline: meid pommitab pidevalt väga palju teavet erinevat tüüpi meediast. Kuid kahetsusväärne reaalsus on see, et mitte kõik info meedias pole korrektne.

Ja siinkohal ei räägi autor ainult võltsterviseuudistest (fake news - mis, on tõesti probleemiks). Ta räägib ka terviseuudistest, mis on lohakalt kokku pandud, kallutatud, halvasti kajastatud, halvasti viidatud allikatega või ei räägi kogu lugu. Ja siinjuures on veel see tervisemeedia, mis lihtsalt üritab teile midagi müüa. "Te peate tõesti arendama terve annuse skeptitsismi asjade suhtes, mida kohtate Interneti-otsingu kaudu või mida keegi teiega sotsiaalmeedia saidil jagab, " ütleb CDC tervisenõustaja Cynthia Baur. "Inimesed peaksid selle sisuga palju vähem nõustuma. Ja seni, kuni inimesed ei hakka veebist leitu jaoks kriitilisemat objektiivi välja töötama, ei tea ma, kuidas on võimalik panna inimesi mitte võtma tõsiselt asju, mis otsingutulemuste esimesel lehel ilmuvad.“

Miks me ei suuda lõpetada oma sümptomite googeldamist isegi siis, kui teame juba paremini



Kui meid vaevavad oma kehaga seoses segadus ja ebakindlus, tahame need tunded kaotada. Seega vaatame ringi, millised tööriistad meie käsutuses on ning sageli on lähim ja lihtsam variant internet. Mõnikord leiame teavet, mis on tõeliselt kasulik ja empaatiline, mis muudab meid vähem murelikuks, vähem hirmuäratavaks ja võimelisemaks oma eluga edasi minema. Probleemi otsimine aitas, mis tähendab, et me teeme seda tõenäoliselt sarnaste probleemide korral uuesti. Muidugi on ka olukordi, mil meie otsingutulemused viivad meid mõnikord veelgi rohkem stressi. Kuid millegipärast ei takista see meid uuesti proovimast ja lootmast teistsugusele tulemusele.

See on suurepärane näide operantsest tingitusest, psühholoogia põhimõttest, mis selgitab, kuidas meie käitumist võivad mõjutada stiimuli-vastuse mustrid, mis kas tugevdavad või takistavad teatud käitumist. Natuke lihtsamalt öeldes: meie sümptomite guugeldamine sarnaneb hasartmängudega. Operantne tingimine ütleb, et meie käitumist mõjutavad tugevdamine (hea tagajärg, mis muudab meid tõenäolisemaks käitumist kordama) või karistus (halb tagajärg, mis tõukab meid vähem tõenäoliselt käitumist kordama). Nii tugevdused kui ka karistused võivad olla kas positiivsed või negatiivsed – antud juhul see tähendab, et midagi lisatakse (positiivne) või võetakse ära (negatiivne).

Miks me jätkame hasartmänge? See on sama põhjus, miks me oma sümptomeid pidevalt veebist otsime - sest mõnikord me võidame.

Kui te mõnikord võidaksite ja mõnikord kaotaksite, pole teil aimugi, millal kumbki juhtub? Seda nimetaks Skinner muutuva suhtega tugevdamiseks (variable ratio reinforcement): kui saavutate soovitud tulemuse pärast ettearvamatut arvu katseid. Just see ettearvamatus teeb sellest käitumisest loobumise nii raskeks. Tulete pidevalt selle juurde tagasi, sest loodate, et seekord saavutate soovitud tulemuse. Seega sarnaneb meie sümptomite guugeldamine mõnes mõttes hasartmänguga. Mõnikord premeeritakse meid ja suleme sülearvuti enesekindla ja rahulikumana. Muul ajal külastame saiti saidi järel, suurendades oma ärevust koos iga loetud kirjutisega. Kuid seni, kuni see käitumine aeg-ajalt meie ebakindlust leevendab, pöördume selle juurde tagasi ja loodame parimat.

Abramowitz süüdistab selles ka kinnituse kallutatust (confirmation bias): "Kui hakkame midagi uskuma, kui hakkame midagi kartma, otsime tõendeid oma hirmude kinnitamiseks." Ta toob näite, kuidas sisestades otsinguribale sõna "kõhuvalu", avaneb võimalike süüdlaste pikk nimekiri, millest paljud on healoomulised ja mõned mitte. Ja siiski otsustame keskenduda kõige hirmutavamale ja tõsisemale. Gueren kirjutab, et ta ise on selle poolest tuntud: „Teen seda isegi siis, kui toimetan mõnd sümptomitega seotud artiklit! Toimetasin kord artiklit põhjustest, miks sa keset ööd palju ärkad, ja olin täiesti kindle, et mul on uneapnoe, kilpnäärmehaigus ja II tüüpi diabeet. Mitte üks neist – vaid kõik! Kui ka teie kipute terviseartikleid lugedes haarama kõige stressirohkema võimaluse, ei tähenda see, et peaksite neid artikleid täielikult vältima. See tähendab lihtsalt seda, et peaksite olema teadlik piirangutest, mis kaasnevad oma sümptomite kohta Internetis konsulteerimisega. Jah, tõenäoliselt saate oma küsimustele vastused, kuid te ei saa igat vastust igale küsimusele. Ja vastused ei ole teie seisundit täielikult arvestavad. Tegelikult on need nõuanded spetsiaalselt loodud kasutamiseks paljudele inimestele.


Kõige tõenäolisem stsenaarium, mis juhtub siis, kui otsite veebis terviseküsimust – olenemata sellest, kas teid huvitab mõni sümptom, uus diagnoos või lihtsalt juhuslik uudishimu. Sisestate midagi üsna üldist – oletame, et „hõrenevad juuksed” – ja saate 2 miljardit otsingutulemust. (eesti keeles sain ma 90300 tulemust)  Suurepärane abi?! Üldsegi mitte ülemäärane ja üle jõu käiv?

Proovite otsingut kitsendada:

Õhukeste juuste põhjused – 7,6 miljonit tulemust

Õhukeste juuste ravi – 19,3 miljonit tulemust (eesti keeles 248000 tulemust)

Õhukesed juuksed 20 eluaastates, abi – 16,5 miljonit tulemust

Internetis saadaolev terviseteabe hulk on põnev, kuid äärmiselt kurnav. Tundub, et kui jätkate seda lõputuna näivat lugemist, kerimist, klõpsamist, leiate vastuse, mida otsite. Kuid Internetis leiduva terviseteabe suurim probleem ei ole mitte kvantiteet, vaid info kvaliteet. Gueren märgib, et kirjutab ise tervisesisu ja on vägagi teadlik sellest, et kõik ei ole nii ilus kui paistab. Kogu veebis avaldatava sisu kvaliteedikontroll on äärmiselt puudulik ja kahetsusväärne reaalsus on see, et reklaam ja muu meediakära üldse on sageli seksikam kui tõde. Keegi, kes nimetab end tervisetreeneriks, kellel on 200 000 jälgijat ja Instagramis sinine linnuke, jõuab oma sisuga tõenäoliselt palju rohkemate inimesteni kui CDC (nö USA Terviseamet). Võimalus sattuda internetis täiesti ebatäpsele terviseteabele on kahjuks väga suur.



Isegi mainekad ja heasoovlikud meediabrändid pakuvad aeg-ajalt klikipealkirju ja pinnapealseid raporteid, mis võivad olla eksitavad või segadusse ajavad – nagu näiteks tarbetult hirmuäratav „7 levinumat sümptomit, mis võivad olla vähi tunnuseks” või „Supergonorröa on siin ja levib kiiresti”. Sellised pealkirjad ei ole mitte ainult tüütud ja vastutustundetud, vaid tekitavad ka segadust ja stressi, mis meil niigi keha suhtes on.

Kirjaniku ja toimetajana teab Gueren, miks neid artikleid tehakse ja miks need pealkirjad heaks kiidetakse. Enamik meediaettevõtteid on kasvava surve all kulusid kärpida, suurendades samal ajal tootmist ja liiklust. Tulemus: haaravad pealkirjad, mis räägivad vaid poole loost, ja lühikesed artiklid, millel puudub vajalik nüanss.

Seetõttu on Guereni arvates netist terviseinfo otsimine sama, mis netist maja ostmine. Esimeseks sammuks hea aga kohapeale minemata ja asja lähemalt uurimata ei tasu sellist suurt ostu teha.